Minu otsivale ja kirjule loomingule on käivitajateks küsimused “Aga mis juhtub kui ma …?” ja “Miks on nii, et …?”. Vastuste otsimiseks kogun andmeid, otsin mustreid ja katsetan erinevate materjalidega. Lähenen samaaegselt analüütiliselt ja intuitiivselt. Ma otsin tõde, olles samas juurdeval ja vaatleval positsioonil ka iseenda suhtes ning tajun seega teravalt oma otsingute absurdsust.
Tegelesin mitu aastat isiklike digitaalsete andmete kogumise ja visualiseerimisega ning kirjutasin andmekunsti teemal ka oma EKA magistritöö. Samas viimasel ajal on mind huvitanud lisaks nostalgia, mälestused, unustamine. Mind köidavad vanaaegsed rooside ja kassidega pildid, tapeedi ja kardinate mustrid mu kunagises kodus ning vanavanematest jäänud käsitööesemed, postkaardid ja fotod, mis on ju samuti, kuigi pisut teist tüüpi, andmekandjad.
Väljendusvahendina kasutan peamiselt erinevaid maalitehnikaid ja programmeerimist, ehitan installatsioone. Ma olen pikalt töötanud programmeerijana ja kirjutan oma teoste koodi ise. Kui käsitööd ülistatakse, unustatakse, et mingis mõttes on programmeerija tänapäeva käsitööline ning programmeerijatest rääkides unustatakse, et esimesed programmeerijad olid, vastupidiselt tänapäevale, naised. Seega tegelen ma oma kunstis traditsioonilise naiste käsitööga. Olulisel kohal on ka katsetuste ja töö dokumenteerimine ning päevikute pidamine.